Miks su naaber, kes maksude üle kurdab, tegelikult eelarvet paisutab?
Ehk õhukese riigi toetajate tegelikest soovidest
64% valijatest soovib madalamaid makse ja vähem riiklikke teenuseid. Ehk keegi veel mäletab neid kiiruuringute pealkirju aasta tagusest ajast? Samast uuringust selgus veel, et 69% Keskerakonna (!) valijatest soovib madalamaid makse ja vähem teenuseid ja ka sotsidest on napis ülekaalus need, kes enda sõnul soovivad sama.
Rõhk läheb siin väljendile “enda sõnul soovivad”. Tsiteerides klassikuid (vabandust, Siim Kallast): "Kulutamissoovid on piiritud, makse ei taha keegi maksta". Kuna tulemused olid kergelt öeldes kahtlase maiguga, otsustasin kuu hiljem veidi 2024. aasta riigieelarves tuhnida ja selle põhjal küsida järgnenud uuringus iga kuluvaldkonna kohta, mitu protsenti tuleks valdkonnas rahastust muuta. Tulemused, mis aitasid minus tärkavat küünikut veel enam õitsele lüüa, jäid paraku tol hetkel avaldamata. Andmeid oli liiga palju, et tavalises pressiteate formaadis need ilusalt kokku võtta.
Alustame pauguga. 2024. aasta riigieelarve oli 18,5 miljardit, keskmine valija soovis 2024. aasta riigieelarvet veel 1,8 miljardi võrra ehk 10% tõsta. Need, kes tahtsid enda sõnul vähem teenuseid ja madalamaid makse (õhukest riiki), soovisid ka 1721 miljonit lisakulusid. Kõrgemate maksude ja rohkemate teenuste (paksu riigi) pooldajad soovisid 1733 miljoni eest lisakulusid. Sisuline erinevus puudub. Eristusid alles need, kes enda sõnul soovisid palju madalamaid makse ja palju vähem teenuseid. Nende muudatuste hinnalipik oli vaid 1409 miljonit. Erinevus 1,8 miljardist kõigi keskmisest tuleneb “ei oska öelda” vastajate veel suurematest soovidest.
Teistpidi vaadates soovis õhukese riigi toetajatest suurendada kulusid vähemalt 200 miljoni võrra 75%, paksu riigi toetajatest 82%.
Suurimad ja väiksemad kulutajad
Lähme täpsemalt sisse. Kui vaadata soovitud netomuutuseid riigieelarvele vastaja sotsdemograafilise grupi kaupa, siis eranditult kõik grupid soovivad kulutusi tõsta.
Kõige vähem soovivad kulusid tõsta Parempoolsed, nende soovide maksumus on 570 miljonit (PAR vastaja märkis keskmiselt 1074 miljonit tõuse ja 504 miljonit kärpeid). Kõige suuremahulisemat kasvu loodavad Keskerakonna valijad, kellest 69% samas uuringus märkisid, et nad sooviksid vähem riiklikke teenuseid ja madalamaid makse. Keskerakonna valija leidis, et nemad tahavad 2788 miljonit lisakulusid ja 70 miljonit kärpeid.
Netomuutuste madalamast otsast väärivad veel nimetamist üle 2000 euro teenijad (+588m), ettevõtjad ja FIEd (+722m), noored (+1126m) ja kõrgharitud (+1242m).
Kõrgemas otsas püüavad Keskerakonna rekordit veel pensionärid (+2620m), alg- ja põhiharitud (+2598m), 501-1000 netosissetulekuga vastajad (+2422m) ja muu rahvus (+2401m).
Meil käis neid andmeid oodates majasisene ennustamine. Minul oli tõsine usk, et vähemalt “palju vähem riiklikke teenuste” soovijad suudavad riigieelarvet vähemalt tasakaalus hoida. Paraku osutus tõeks politoloogias levinud klišee, et valija soovib madalaid makse, palju riiklikke teenuseid ja raha. Seda veel eriti totral moel, me sidusime vastustes madalad maksud vähemate teenustega. Ometi hakkavad ka vähemate teenuste toetajad hüppeliselt konkreetseid ridu nähes eelarvet paisutama.
Metoodika selgitus
Esimene ja kindel kriitika mida selliste andmete puhul võib oodata on, et vastajad ei taju riigieelarves proportsioone. Sellega arvestades märkisin ankeedis iga valdkonna juurde ka selle kulud miljonites ning ka valdkonna lühiselgituse.
Vastuste mõju riigieelarvele sai arvutatud selliselt, et iga kulurea puhul võtsin valdkonna 2024 kulu (nt pensionid 2785 miljonit), seejärel muutsin seda vastaja märgitud protsendi võrra (nt +50% juures pensionid oleks 4178 miljonit) ning summeerisin vastaja soovitud eelarve. Erinevus 18,5 miljardist ongi siis netomuutus, mida vastaja soovis.
Sõltumata etteantud numbritest soovisid eranditult kõik õhukese riigi toetajad netona riigi kulusid tõsta. Ka näiteks kõrgharitud vastajad, kes enda sõnul soovisid õhemat riiki, leidsid konkreetseid kuluridu nähes, et kulusid tuleks keskmiselt tõsta miljardi jagu. 68% neist tahtis riigieelarvet vähemalt 200 miljoni võrra tõsta, 45% (!) üle miljardi jagu tõsta ja ainult 16% kahandada enam kui 200 miljoni võrra. Haridusliku tausta tõttu võiks eeldada, et selles grupis kajastub “Madalamad maksud ja vähem riiklikke teenuseid” soov ka läbimõeldumalt detailides. Ei vastanud.
Valdkonnad
Lähme täpsemaks. Mis on need valdkonnad, kus vastajad soovisid suurimaid muutuseid. Nagu oodatud, troonivad selles tervishoid ja vanaduspensionid. Kummassegi soovitakse juurde ümmarguselt 500 miljonit. Kulukuse mõttes järgnevad lapsed ja pered, haridus, KOV-idele minev maksuraha ning transport ja taristu. Kõik natuke üle 100 miljoni.
Kärbete poolelt sooviti enim kahandada riigi tõhususe ja rahanduse kategooriat 67 miljonit (603 miljonilt), eripensionite kulusid 15 miljonit, keskkonnakulusid 12 miljonit , välispoliitikat 9 miljonit , õigusriiki 8 miljonit ja sidusat ühiskonda 1 miljon. Eripensionite veidralt kõrge protsent sattus nimekirja tõenäoliselt seetõttu, et selgituses oli loetletud “riigikogu”.
Lähme veel täpsemaks. Vaatame nende gruppide keskmiseid protsente, mis kõige enam soovisid riigieelarvet muuta.
Parempoolsed eristuvad kõige tugevamalt selle poolest, et nende soovitud lisad on mõõdukamad, suuremad +10% ringis. Suure erinevusena ei soovi parempoolsete valija keskmiselt vanaduspensioneid tõsta. Netona tuleb +1%. Üldiselt jääb silma, et parempoolsed soovivad suuremat rahastust tervishoidu, haridusse, siseturvalisusse, teadusesse, riigikaitsesse ning ka rohkem investeeringuid taristusse ja majandusse. Klassikaliselt vasakpoolseid teemasid nende lisasoovides on vähe (äärmisel juhul ehk tervishoid).
Keskerakondlased soovivad üldiselt seda, mida keskmine valija, lihtsalt keskeltläbi 1.5-2 korda suuremas mahus. Suure erinevusena soovivad keskerakonna valijad aga riigikaitse kulusid 16% võrra kahandada, siseturvalisuse kulusid jällegi 15% tõsta.
Keskerakonna numbreid selgitavad ka muu rahvuse numbrid. Valdavalt soovib muust rahvusest valija palju heldemat rahastust kõikidesse valdkondadesse peale riigikaitse (-19%) ja siseturvalisuse, kus võrreldes eestlastega (+16%) soovitakse vaid 10% tõusu.
Vanuste lõikes kasvab ühtlaselt kulutamisesoov kuni 74. eluaastani, mille järel kulusoovid natuke langevad. Tasub tähele panna, kuidas vanaduspensionid muutuvad järsult oluliseks alates 45-54 vanusegrupist ning teevad uue hüppe pensioniealiste grupis.
Vanusegrupid väärivad omaette väljatoomist, kuna ikka ja jälle joonistub neist välja trend, kus maailmavaateline enesemääratlus majanduslikul vasak-parempoolsuse skaalal on täpselt ristivastupidine tegelikele soovidele riigi kulutuste osas. 18-24 aastastest peab end vasakpoolseks 36%, parempoolseks vaid 20%. Ometi soovib vanuseti just see grupp kõige vähem uusi kulusid riigieelarves. Nende soovid maksaksid 1,1 miljardit.
65-74 vanusegrupp, kes soovis 2,6 miljardit või 14% võrra riigi kulutusi kasvatada, peab end kõige parempoolsemaks. 42% sellest grupist peab end parempoolseks ning vaid 12% vasakpoolseks.
End kõige parempoolsemaks pidav vanusegrupp on oma detailsetes kulusoovides kõige vasakpoolsem ja vastupidi.
Mis edasi?
Ma olen viimastel aastatel näinud uuringutest läbi käimas sadu majandusega seotud küsimusi. Kõigist, kuid eriti kontrastselt sellest riigieelarve testist, joonistub välja ühtlane muster: valijad ei oska üheselt ja mõistetavalt vastata majanduse, maksude või riigieelarvega seotud küsimustele. Majandusküsimustes kiputakse vastama viisidel, mille vaatamine on lihtsalt segadust tekitav või strateegiliselt - kui valitsus ei meeldi, võetakse valitsuse poliitikaga vastupidine seisukoht, isegi kui see muude vastustega ei ühti ja vastupidi.
Kindlasti ei aita sellele kaasa fakt, et endine eesrindlikult parempoolne Reformierakond on tänaseks enamus küsimustes peale riigieelarve tasakaalu minetanud parempoolsuse. Erakond on tänaseks pigem ka Eesti kontekstis tsentristlik. Majanduspoliitika tekitas eelmine aasta ja tekitab ka tänavu valijates segadust. On kaks põhiküsimust, milles on võimalik eeldada selgeid ja läbimõeldud vastuseid: soovitakse kõrgemat palka ja normaalseid hindu. Kõikides muudes küsimustes joonistuvad vasturääkivad mustrid ja strateegilised vastused.
Kui eelmise aastakümne andmetes valitses veel majandusküsimustes mõningane selgus, siis tänaseks kohtab selgust ja loogilisi vastuseid põhiliselt liberaalsuse-konservatismi skaalal, kus nt. 2016. aastaga võrreldes oli seda veel vähem. Vasak- ja parempoolsuse skaalal detailsemalt sisse minnes vaatab vastu vaid segadus.
Grupid, kes oma detailsete soovide järgi on kõige vasakpoolsemad, ei toeta vasakpoolseid erakondi. Nad toetavad erakondi, kes on liberalismi-konservatismi skaalal ning välispoliitika küsimustes neile kõige sarnasemad. Majandusküsimused mängivad rolli vaid niipalju, et vastaja ja erakonna vaated ei tohi majandusküsimustes vastupidised olla (nii palju kui neid on).
Ei saa välistada võimalust, et kui täna lonkav majandus veel samal sammul pikalt jätkab, tõuseb ka teadlikkus majandusküsimustes ning need muutuvad valijate otsustes ka olulisemaks, kuid täna seda juhtunud ei ole. Majandusküsimuste teisejärgsus tähendab ka seda, et tulevastel valimistel on erakondadel suurem vabadus anda omavahel vastukäivaid maksupoliitika ja majandusega seotud lubadusi. Kui valijal selged vaated puuduvad, tunnetavad ka erakonnad suuremat vabadust mille tahes lubamisel.