Neomaterialismi tulek - Kopp hiide! Põlevkivi ahju!

Keskkonda võib kahjustada, kui see tagab majanduskasvu ja uued töökohad. Globaalsete keskkonnaprobleemidega ei pea tegelema. Tuule- ja päikeseenergiat ei tohiks arendada. Peame avama uusi ja taasavama vanad põlevkivi elektrijaamad. Seisukohad EKRE valimisprogrammist? Ei. Tegemist on, anno domini 2025, Eesti kodanike enamiku seisukohtadega, mida veel 2023 andmetes ei olnud.

Eesti poliitmaastikul on kahte sorti teadmisi. Üks on kuiv ja elukauge teadmine, mis sünnib akadeemilistes kabinettides – majandusteadlaste mudelites, ajaloolaste arhiivitolmus ja politoloogide graafikutes. Teised on on vahvamad, poeetilisemad ja hägusamad. Teist kohtab, kui ministeeriumi mõjuanalüüside ja majandusprognooside keldrist astuda korraks päris maailma. Sinna, kus ärimees on muretsenud suure raha eest merekindluse ja endise vangla hoonetekompleksi, aga seal viibida on nii rusuv, et energeetilise tasakaalu (õigete vaibide) saavutamiseks tulevad appi õigeuskliku kiriku preester ja budismi keskuse õpetaja.

Eelnimetatud statistika mõistmiseks tuleb samuti võtta appi Tallinna võimukoridoride energeetikat värskendanud pendli salapärane kunst. Pendel alustas oma kiiremat teed 2003. aastal, kui Euroopa Liidu koridorides loodi alus üleliidulise süsinikukvoodi süsteemile (soomes kusjuures eksisteeris juba 90. aastatel). Protsess kiirenes 2008. aastal, kui võeti vastu 20-20-20 kliima- ja energiapakett ning saavutas oma kõlava crescendo 2019. aastal Euroopa rohelise kokkuleppega.

Kes pendli võnkeid veidi sügavamalt mõistavad, teavad, et pendel liigub üks hetk sama suure raginaga teise suunda tagasi. Või nagu 17. sajandi müstik ja okultist Newton märkis: Igale mõjule on olemas võrdne ja vastassuunaline vastumõju.

Eurobaromeetri andmed näitavad, et üleliiduline tipp keskkonna- ja kliimaküsimuste olulisuses oli 2019. aastal. Eesti tipp küll natuke hilines, jäädes hoopis 2021-2022 vahemikku. Tollases tipus pidas Eestis keskkonda ja kliimat üheks kahest olulisemaks teemaks 30%, tänaseks vaid 6%.

Sama jalga, ühed kiiremalt ja teised aeglasemalt, käivad peaaegu kõik EL riigid. Keskkonna ja kliima olulisus on langemas. Pendel liigub täiskiirusel teises suunas. Tõusnud on Ukraina sõja olulisus ning majanduse ja toimetulekuga seotud teemad.

Kui korreleerida individuaalsete EL riikide ajajoonte teemad ilmneb, et kliima ja keskkonnateemadega on suurimas negatiivses korrelatsioonis just majandusliku toimetulekuga seotud teemad. Ehk reeglina langeb keskkonnateemade olulisus siis, kui toimetulekuteemad tõusevad ja vastupidi. Ukraina küsimust ma andmetesse ei pannud, kuna selle osas ei ole palju andmepunkte.

Kui teha Eurostatist samm edasi, siis väärtushinnangute uuring avab pildi probleemsemat poolt. Keskkonnateemad ei ole hetkel mitte ainult vähem olulised, vaid tänaseks selge enamus Eesti kodanikest on arvamusel, et keskkonna kaitsmine ei tohiks olla majanduskasvu ees prioriteet. Aastal 2020 pidas keskkonna kaitsmist veel prioriteetsemaks 72%, tänaseks vaid 39%.

Ka küsimuses, kas Eesti ühiskond peaks võitlema globaalsete keskkonnaprobleemidega, on nõustujate osakaal langenud 68% pealt 32% juurde. Või küsimuses, kas Eesti peaks rohkem investeerima taastuvenergiasse (tuul ja päike), kasvas vastaste osakaal 8% juurest 49% juurde (pooldajaid 41%).

On siiski üks rohelise energia liik, mis on muutustest puhtalt välja tulnud - tuumaenergia. Aastal 2017 oli selle vastaseid 80%, 2020 51% ja täna vaid 26%. Toetajate osakaal on tõusnud aga 60% piirile.

Põhiline erinevus tuuleenergia ja tuumaenergia kommunikatsioonis Eestis on, et tuulearendustest räägitakse palju enam kontekstis, kus seda on vaja kliimaeesmärkide täitmiseks. Hind ja stabiilsus on tihti tagaplaanil või peidetud kuluefektiivsuse ja investeeritavuse sõnasalatisse. Tuumaenergia lobis ja debattides rõhutatakse õigesti nii odavat elektrihinda kui ka stabiilsust, puhtusega vähem sama oluliselt. Sellele kontrastiks on näiteks 2,6 miljardi tuuleenergia arenduse skeemi fiasko, mille õhkulendamise järel oli energeetika- ja keskkonnaministri põhisõnum, et 2030. aastaks pandud kliimaeesmärkide saavutamiseks peaks Eestisse ehitama veel 400 tuulikut. Mida?

Valijate prioriteedid on muutunud. Tänaseks on enamus kodanikke nõus mingi määrani ohverdama isegi keskkonda, kui see tähendab tugevamat majandust. Ka 2024. aasta energia eri-eurobaromeetrist tuli välja, et Eestis ootab EL-ilt 42% just taskukohasemaid energiahindu (vs 32% ELis keskmiselt) ja 32% elektrikatkestuste ja energiapuuduste vältimist (16% ELis keskmiselt). Kliimaneutraalsuse edendamist pidas prioriteetseks vaid 9%.

Roheline ja puhas energia ei pea tähendama kõrgeid hindu ja vähest stabiilsust. Ometi Eestis seda nad avalikkuse jaoks tähendavad. Kui Eestis on 60% jõudnud seisukohale, et me ei peaks tegelema globaalsete keskkonnaprobleemidega, siis Soomes on kaks kolmandikku jällegi vastupidisel seisukohal. Erinevus kahe riigi vahel on, et Soome päriselt pakub odavat puhast elektrit ning nende arendustes on kommunikatsioonis ka stabiilsus, odav hind ja ka ekspordivõimekus esikohtadel.

Aastal 2025 arvab 75% soomlastest, et puhta energia lahendused parandavad Soome inimeste heaolu. 7% rohkem kui 2023. Samal perioodil on 10% tõusnud Eestis aga toetus põlevkivile. Inimesed on taandunud nn. postmaterialistlikest väärtustest. Nad ei näe enam puhtas ja meeldivas keskkonnas väärtust, kui talviti tuleb Euroopa tagumiste sekka vajunud ostujõu tõttu valida, kas maksta üllatusi tõotavat elektriarvet või lubada leivale ka päris sinki.

Roheenergia arendajatel, nii avalikus- kui erasektoris, tasub oma leksikonis ära asendada terminid nagu kliimaeesmärgid või roheenergia. Täna loeb vaid odav hind ja stabiilsus. Kui valijates tärkab põhjendatud usk, et järgmine tuulepark toob ka madalad hinnad ja stabiilse elektri, hajub ka maarahva äsja puhkenud harrastusornitoloogia ja infraheli-mõõtmiste kuldaeg. Kui seda ei juhtu, tasub 2027. aastaks valmistada juba varakult ette projektid uute põlevkivijaamade avamiseks ja vanade renoveerimiseks.