Väljarändepotentsiaal 2006-2025 - kas numbrid on tõusnud?

Olen viimastel kuudel korduvalt kuulnud tuttavatelt mõlgutusi teemal, et nad kaaluks hea meelega tänase poliitilise olukorra, vene ohu ja majanduse tõttu Eestist minemakolimist. Reeglina ei ole olnud tegemist kindla plaaniga, vaid üldiste mõtetega, et “varsti äkki teen ära”. Kuna varasemalt olen selliseid mõttevälgatusi kuulnud vähem tekkis kollektiivselt mõte, et peaks kontrollima, kas siin on trend.

Esimene test sai tehtud 6. juuni kiiruuringus. Valim tuhat, täisealised kodanikud. Kuna läks uuringusse uitmõttena, ei olnud esialgu väga vaadanud ega otsinud ajaloolisemat metoodikat.

Hoiatan kohe ette, et kuna olen väljarände statistikas uustulnuk, kirjeldan natuke totakaid avastusretki numbrimaailmas, millest teadsin enne seda väga pinnapealselt. Ma võin pikalt kirjutada erakondade reitingutest, valimissüsteemidest või valimismatemaatikast, kuid selles valdkonnas olen amatöör.

Petlik statistika

Kiiruuringust avanes esialgu šokeeriv pilt - 41% kodanikest kaaluks lühiajaliselt (kuni 2a) ja 33% pikaajaliselt (2+ a) eestist ärakolimist, kui tekiks hea tööalane võimalus. Veel hullemad olid numbrid riigikaitseks kriitilise rühmaga. 43% 18-49 aastastest meestest kaaluks seda pikaajaliselt ja lühiajaliselt 49%.

Kuna olen teemavõõram, jäid need andmed esialgu avaldamata, sest heal juhul oleks nende ajalooliste võrdlusnumbriteta avaldamine sensatsionalism, halvimal juhul valetamine.

Et numbrite petlikkus tuleks selgelt välja, kirjeldan oma naiivset avastusretke, mis muutis numbrid “väga probleemsest” “võibolla problemaatiliseks”.

Esimene mõte oli, et kui tänavu on numbrid nii kehvad, siis peaks ju see ka väljarände statistikas kajastuma (RVR04 statistikaameti tabel). Väljaränne tõusis tõesti hüppeliselt 2024. aastal, justkui ajaloolisele rekordtasemele

Kui lähemalt andmeid vaadata, ilmneb aga kohe midagi väga ebaloogilist. Viimase suure majanduskriisi ajal ja järel on toimunud vaid vaevumärgatav tõus. Tollal peaks olema massiivne hüpe toimunud, ometi ei ole midagi näha ja rahulikumal hilisemal perioodil on numbrid justkui palju kõrgemad.

Kui kaevuda metaandmetesse, on seal sügaval peidus väga oluline lause: “Välisrändes on alates 2015. aastast peale registreeritud elukohariigi vahetajate kajastatud ka registreerimata ränne – isikud, kes oma elumärkide muutuse tõttu tõenäoliselt enam ei elanud Eestis […]”

Niisiis, 2015. aastale eelneva joone võib täiesti ära unustada. Järgi jääb siiski 2023. ja 2024. aasta “suur hüpe”. Selles osas on abiks tabel RVR08, milles saab väljarände statistikat vaadata kodakondsuse järgi. Sealt avaneb palju selgem pilt. Jah, Eesti kodanike väljaränne on 2024. aastal teinud väikese tõusu (5500 → 6500), kuid ilmselgelt ei põhjustanud see üldhüpet 12.5k pealt 17.3k peale.

Väljarände järsku tõusu veavad Ukraina kodanikud. Vähemal määral aitavad kaasa ka EL, Venemaa ja muude riikide kodanikud. Ukraina sõjapõgenike ränne on normaalne nähtus, kes pöördub tagasi kodumaale või läheb edasi mujale. Erinevalt esialgsest hüppest ei ole selles midagi probleemset.

Niisiis, kui tegelik väljarände statistika ei kajasta Eesti kodanike väljarände mõtteid, mille võimalikkusele kiiruuring viitas, siis milles on asi?

Otsisin seega väljarändepotentsiaali uuringuid varasematest aastatest, mis võimaldaks saadud numbrid paremasse konteksti asetada. Huvitaval kombel jõudsin ikka ja jälle tagasi Sotsiaalministeeriumi tehtud poliitikaanalüüsi juurde (Eesti tööealise elanikkonna väljarändepotentsiaal aastal 2013, Emor kogus andmed), mille viimane versioon avaldati 2014. aastal.

Peale seda valitseb tühjus. Leiab küll uuringuid, aga need on valdavalt noorte kohta. Veider on, et midagi sarnast pole rohkem avaldatud. Võibolla teema pakilisus on kadunud, otsisin ise halvasti või istuvad sellised analüüsid ilusa “asutusesiseseks kasutamiseks” digitaaltempli all.

Igastahes, analüüsist vaatab vastu kena graafik. Värskeimas andmepunktis kaalub või plaanib välismaale kolimist 34% valimist. Esialgu üllatavana kõlanud 33% pikaajalisele riigivahetusele mõelnuid on selle numbri kõrval tavapärane. Siiski tasub tähele panna, et antud analüüsi sihtgrupp on 15-64 aastased Eesti elanikud. 33% number tuli 18+ kodanike uuringust.

Uuendatud numbrid

13. juuni uuringus püüdsin poliitikaanalüüsi loogikat korrata. Paraku ei olnud analüüsis juures ankeeti, nii et tuli umbkaudu oletada, kuidas uuringu replikeerimiseks küsimused struktureerida. Oluliseim mõõdik analüüsist on väljarändepotentsiaal “ehk kui palju on Eestis inimesi, kellel on kindel plaan välismaale tööle minna ja kes on selleks ettevalmistusi teinud”.

Selleks kasutasin kolme küsimust:

Filtreerisin ja kaalusin andmed vastavaks 15-64 aastastele elanikele, et numbrid oleksid varasemate perioodidega võrreldavad. Esinduslikkuse osas jälgisin vanusegruppe, haridust, rahvust, sugu ja maakondi (eraldi Tallinna valimisringkonnad).

Üldpilt on igastahes rahustav, kuid tekitab ka küsimusi. Väljarändepotentsiaal ning kindla plaani osakaal on selgelt ja varasemat trendi jätkates langenud.

Küll aga on väga olulise tõusu läbinud nende hulk, kes on mõelnud välismaale tööle minemise peale. 2013. aastal oli selliseid 26%, tänaseks lausa 38%.

Sugude jaotuses suuremaid üllatusi pole. Meeste väljarändepotentsiaal oli varasemalt kõrgem kui naiste oma ja on seda ka tänavu. Väljarändamise peale mõtlejate osakaal on ka üsna ühtlaselt kummaski grupis tõusnud.

Rahvuste jaotusest avaneb aga palju huvitam ja paradoksaalsem pilt. Eestlastest kaalub väljarännet 41% ja planeerib 3% (kokku 44%). Muust rahvusest aga 31% ja 7% (kokku 38%). Ehk eestlaste väljarändepotentsiaal on langenud lausa 3% juurde, aga ometi väljarändamise peale on mõelnud peaaegu pool.

Segane metoodika

Siin tekib mitu küsimust. Esiteks, kas äkki sai kindla plaani vastusvariant liiga rangelt sõnastatud. Või mõtlemise variant hoopis liiga leebelt. Või siis on väljarändepotentsiaal mõõdikuna üldse kehv. Mõõdik tähendab, et kui vastaja väljendab plaani JA ta on teinud kindlaid ettevalmistusi, läheb ta väljarändepotentsiaali alla. Äkki peaks näiteks selle hulka arvama ka need, kes on teinud mitmeid erinevaid ettevalmistavaid samme, kuid mingil põhjusel oma samme kindlaks plaaniks ei pea?

Oodates, et siin võib sarnaseid probleeme tekkida ei küsinud me kindlaid tegevusi ainult neilt, kellel oli plaan, vaid kõigilt vastajatelt. Nii saab kontrollida nii enda kui originaalses poliitikaanalüüsis tehtud eelduseid.

Niisiis, vaatame mitu % planeerijatest, mõtlejatest ja neist, kes pole ka mõelnud, on tegelikult igat tegevust teinud.

Siit ilmneb, et planeerijatest on näiteks tööpakkumisi otsinud 60%, mõtlejatest 26% ja mittemõelnutest 4%. Tundub, et nn. mõtlejate seas võib leiduda selliseid, kes on teinud vähemalt samaväärselt samme kui planeerijad.

Planeerijatest 80% on teinud vähemalt ühe konkreetse sammu. vähemalt 2 sammu on teinud 46% ja 3 sammu 30%. Neist, kes on vaid mõelnud, on tegelikkuses teinud ühe sammu ka 53% ja vähemalt 2 sammu 22%.

Kui vaadata aga kõiki 15-64 aastaseid elanikke, siis ühe sammu on teinud lausa 27%, 2 sammu 11% ja 3 sammu 5%.

Niisiis, mis on tegelik väljarändepotentsiaal? Mulle ei tundu, et number 3,6%, mis tuli poliitikaanalüüsi esialgsest loogikast, oleks päris õige. Kui suur osa mõtlejatest teeb aktiivseid samme välisriiki kolimise suunas, kohati ka aktiivsemalt kui mõni planeerija, siis peaks tegelikkuses ka selliste vastustega arvestama. Kuna olen teemavõõras, siis ma ei hakka pakkuma välja lõplikku loogikat, küll aga pakun, et õigem number jääb 5% ja 11% vahele.

Võibolla olid minu küsimuste sõnastused kehvad ja tegelik poliitikaanalüüsi küsimus eristas paremini planeerijaid või kasutati selles tegelikult natuke paremat loogikat arvutuse tegemiseks, mis ei saanud analüüsi piisavalt selgelt kirja. Raske öelda.

Mis edasi?

Numbrites jäi ebaselgeks, mis on tegelik rändepotentsiaal. Põhsegadust põhjustab see, et piisavalt täpselt originaalset uuringut replikeerida polnud võimalik, küll aga näitab kiiranalüüs, et nende osakaal, kes Eestist välja kolimise peale mõtleb, on 2013. aastast oluliselt tõusnud. 26% juurest 38% juurde, eestlaste seas lausa 44% juurde. Vähemalt ühte konkreetset ettevalmistavat tegevust välisriiki kolimiseks on teinud 27% sihtgrupist. 11% on teinud vähemalt kahte tegevust.

Seega, esialgsed numbrid mis tundusid šokeerivad on nüüd lihtsalt problemaatilised ja näitavad selgemalt, et osakaal neist, kes on aktiivselt planeerimas Eestist lahkumist on sarnane või madalam kui oli 2013. aastal, küll aga on väga oluliselt tõusnud nende hulk, kes hea võimaluse korral välisriiki koliks või mõlgutavad üldisemalt vastavaid mõtteid. Kui osa neist teeks sammu edasi ja liiguks mõtlemisest planeerimiseni, võib see mõjuda väga halvasti nii meie kaitsevõimele, majandusele kui ka niigi kriitilises seisus eestlaste demograafiale.

Rõhutan, et kuna analüüs ei replikeerinud piisavalt täpselt tollast metoodikat, on numbrid hägusemad kui need ideaalis võiks olla. Seetõttu loodan, et mõni teemaga rohkem sina peal olev rahvastikuteadlane teeb numbritesse täpsema sissevaate, kus ka uuritakse põhjuseid, millest selline muutus on tekkinud.